Harju-Madise kiriku ja koguduse ajalugu

Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks.

Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik.

Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast.

Koguduse esimese luterlik vaimulik oli rootslane Olof (ametis 1596-1602). 1620.a kingib Rootsi kuningas Gustav II Adolf Padise kloostri, Madise ja Risti küla ning Suur-Pakri saare endisele Riia toomhärrale Thomas von Rammile.

17. sajandisse jääb üks kiriku hiilgeaegu. Ridamisi on õpetajateks kuulsate nimedega vaimulikud. 1638-41 tegutses siin Heinrich Göseken, Uue Testamendi tõlkija, riimilise lauluraamatu ja eesti keele grammatika autor. Aastatel 1641-84 oli Madise õpetajaks endine Tallinna Toomkooli rektor ja Toomkiriku õpetaja magister Johann Forselius, eesti rahvahariduse rajaja Bengt Gottfried Forseliuse isa. 1683.a asutati talurahvakool, 1694.a aga tõstetakse Madise kihelkonda esile, kuna seal oskavat üle 200 talupoja lugeda ja koraale laulda.

18. sajand algas rängima katsumusega eesti rahva ajaloos ― Põhjasõjaga. Kirik suleti ja kuni 1712. aastani olnud seal vallutajate hobused. Sõjale järgnes järkjärguline majanduslik tõus, mis tegi võimalikuks ka kiriku taastamise. Von Rammide eeskoste all ehitati kirik 1765-73.a ümber praeguseni säilinud kujul.

Kooriruumi põhjaseinale paigutatud kapp-altar kannab aastaarvu 1631, kantsel pärineb aastast 1784, millest annab tunnistust “autahvel” 17 annetaja nimega. Kirikuaias paikneb 18. saj ehitatud von Rammide perekonna matusekabel.

19. sajandil saabus Eestimaale majanduslik tõus. Kirikus toimuvad ümberehitused. Tornile ehitatakse juurde ülemine korrus ja neli väikest nurgatorni. Kukk torni otsas asendatakse ristiga. 1859.a muretseti orelimeister Normannil 6 heliseva registriga orel, ehitati juurde külgrõdu, kappaltar asendati kõrge pseudogooti altariga. Värviti uuesti kantsel, muretseti kristallripatsitega kroonlühtrid, malmist ristimisvaagen ja suurem osa kirikuriistadest. 1894.a pärinevad Vasalemma marmorist väravapostid (aastaarvu ja annetajate nimedega) ja kohalike seppade valmistatud sepisväravad. Ehitati ka vennastekoguduse palvemaja (1836.a) ja uus köstrimaja.

Seoses Eesti üldlaulupeo ettevalmistamisega loodi 29. veebruaril 1869.a Madise kihelkonna lauluselts. 19. saj teisel poolel asutatakse uuesti talurahvakoolid.

1870.a iseseisvus Risti kogudus, temaga liideti ka Pakri saarte abikogudused. 1874.a iseseisvus Paldiski kogudus. Sellega vähenes Madise kogudus umbes poole võrra.

20. sajandi alguse venestuskampaania ajal loodi 1907.a Madise-Risti Rahva Hariduse Selts, mille esimees oli Madise pastor A. Siegfried ja mille eesmärk oli eestikeelse erakooli avamine. Ruumid andis kooli jaoks pastor ja seltsi esimees J. Brasche Madise pastoraadis.

Suur sõda puudutas Madise koguduse hooneid võrdlemisi vähe. Õnnetused algasid hiljem: 1946.a alustas Punaarmee pastoraadi lammutamist, selle viis lõpule loodav kolhoos. Köstrimajja paigutati algul punanurk, siis kolhoosi kontor. Koguduse kasutada jäi vaid kirik kabeliga. 1968.a hävis tules kiriku katus ja torn koos orelilõõtsadega. Järgnesid rüüstamised-röövimised: purustati orel, lõhuti kantslit, rööviti kroonlühtrid ja altarimaal, purustati kirikaia hauamonumendid ja väravate ristid. Kirik sai 1971.a küll uue katuse, kuid katus ei pidanud tuisku kinni. Ka jäi kirik puhastamata tulekahju jälgedest ja ehitusprahist; niiskus imbus müüridesse ja kirik lagunes. Kirikuaed kasvas võssa. 1941.a jäi kogudust põhiliselt suurtel pühadel teenima Risti ja Nõva õpetaja. Selle tagajärjel lakkasid ligi 20 aastaks ristimised, konfirmatsioonid ja laulatused. 

1982.a sai koguduse õpetajaks Juta Siirak. Tema algatusel remonditi kirik, kirikusse toodi elekter, ehitati küttesüsteem. Seejärel ehitati kogudusemaja. Restaureeriti orel. Vahepeal röövitud kroonlühtrid ja altarimaal saadi tagasi. Koos kiriku taastamisega taastus ka koguduse vaimne tegevus. Algasid leerid. Üle 35 aasta hakkas laulma koguduse koor.

1984.a paigaldati kiriku lähedale eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi. Taastatud on kiriku tornikiiver sellisel kujul nagu see oli enne tulekahju.

Harju-Madise kogudus on täna tubli rannakogudus Loode-Harjumaal.

Kogudusse kuulub üle 500 ristitud liikme, kellest liikmeannetusega toetas 2009.a koguduse tegevust 161.